Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. juuni 2021. aasta otsus kohtuasjas "R. B. V. Eesti" (kaebus nr 22597/16)
2016.aastal abistati kaebajat kaebuse ettevalmistamisel. Seejärel suhtles kaebus Eestiga.
Juhtum kaebab edasi nelja-aastase tüdruku tõe rääkimise kohustuse ja õiguse kohta mitte anda tunnistusi oma isa vastu, mis viis tüdruku ütluste väljajätmiseni ja isa õigeksmõistmiseni seksuaalse rünnaku juhtumis. Juhtumis on rikutud konventsiooni artikli 3 nõudeid.
JUHTUMI ASJAOLUD
Kaebuse esitaja, kes oli juhtumi asjaoludega seotud perioodil umbes neli ja pool aastat vana, teatas, et on isa seksuaalse väärkohtlemise ohver. Uurimise käigus tehti kaks videot kaebajaga peetud vestlustest. Ühelgi neist ei selgitatud talle tema õigust mitte anda tunnistusi oma pereliikme vastu ega kohustust rääkida tõtt, nagu nõuti Eesti menetlusõiguse normides. Arvestades kaebuse esitaja vanust, ei kutsutud teda kohtusse tunnistusi andma: istungil näidati videoid kaebajaga peetud vestlustest, mida uurisid esimese ja teise astme kohtud. Hiljem mõisteti taotleja Isa süüdi.
Kaebuse esitaja isa kaebas kohtuotsuse edasi Eesti ülemkohtusse, kes otsustas, et kaebuse esitajale enne temaga peetud vestluste algust tõe rääkimise kohustuse ja õiguse kohta Isa vastu ütlusi mitte anda selgitamata jätmine muutis tema ütlused, mis olid protsessi otsustavaks tõendiks, lubamatuks. Kuna seda puudust ei olnud võimalik kõrvaldada, suunates kohtuasja läbivaatamiseks madalama astme kohtutele, kus laps ei saanud tunnistusi anda, viis võtmetõendi väljajätmine kohtuasja materjalidest süüdistatava õigeksmõistmiseni.
ÕIGUSE KÜSIMUSED
Konventsiooni artiklite 3 ja 8 järgimise kohta. Kaebuses käsitleti menetluslikke rikkumisi kriminaalasjas tervikuna, sealhulgas uurija ei selgitanud kaebajale tema menetlusõigusi ja-kohustusi ning Eesti Ülemkohtu reaktsiooni nendele rikkumistele, mis viis kaebuse esitaja ütluste väljajätmiseni ja väidetava süüdlase õigeksmõistmiseni menetluslikel alustel.
Eesti seadustes sätestatud tunnistajate ülekuulamise üldnorme kohaldatakse ka laste ülekuulamisele. Sellest hoolimata tunnistatakse praktikas, et tunnistajate ülekuulamisel, kes on lapsed, tuleb nende õiguste ja kohustuste selgitamisel arvestada laste vanuse ja olukorra mõistmise tasemega. Sellega seoses tuleks kohaldatavate rahvusvaheliste dokumentide kohaselt kriminaalasju uurida ja menetleda viisil, mis kaitseb kõige paremini laste huve ja õigusi, mis nõuab kriminaalasjades ohvriks langenud laste suhtes sihipäraseid kaitsemeetmeid. Selles kontekstis on oluline, et konventsiooni osalisriigid kehtestaksid menetlusnormid, mis tagavad ja kaitsevad laste tunnistusi (Vt Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas "G. U. V. Türgi" (G. U. V. Türgi) (Vt Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas " G. U. Türgi vastu " (G. U. V. Türgi), 18. oktoober 2016, kaebus N 16143/10)).
Käesolev juhtum ei vaidlustanud, et uurija ei andnud kaebajale vajalikke selgitusi tema ülekuulamisel tunnistajana, kui ta oli laps, algatatud kriminaalasjas. Kogu kriminaalasi põhines sisuliselt taotleja tunnistuste usaldusväärsusel. Eesti ülemkohus jättis need ütlused aga menetluslikel põhjustel juhtumi tõenditest täielikult välja, viidates uurija nõutava selgituse puudumisele. Kuna kohtuotsus põhines otsustavalt kaebuse esitaja ütlustel ja tunnistustega seotud puudusi ei olnud võimalik kõrvaldada, tuli süüdistatav õigeks mõista.
Lisaks küsimusele, Kas kõnealust selgitust tuleks pidada vajalikuks kõigis käesolevaga sarnastes juhtumites, on Eesti Ülemkohtu otsus koos uurija tehtud puudustega kahjustanud väidetava kuriteo süüdistuse tõhusust. Selline olukord on tekkinud põhjusel, et arvestades, et ei ole võimalik asja uuesti läbi vaadata madalamates kohtutes, ei ole Eesti ülemkohtul olnud mingit võimalust kindlaks teha asja faktilisi asjaolusid ja arutada väidetava kurjategija süü küsimust.
Laste õiguste tõhusaks kaitsmiseks vastavalt rahvusvahelistele standarditele on oluline, et nende tunnistused oleksid tagatud nii uurimise kui ka kohtuprotsessi ajal. Eesti seadusandlus tunnistajatele enne ütluste andmist edastatava teabe osas ei teinud tunnistajate vahel vahet nende vanuse alusel ega sisaldanud seega erandeid ega erisätteid lapseaastaste tunnistajate kohta. Vastavalt Euroopa Nõukogu lapsesõbraliku Õigluse Ministrite Komitee suunistele (Vt: Euroopa Nõukogu lapsesõbraliku Õigluse Ministrite Komitee suunised ja nende selgitav memorandum . Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee võttis vastu 17. novembril 2010. Ministrite esindajate 1098. koosolekul // CM/Del/Dec (2010) 1098/10.2 abc-app6.), kui kohaldatakse vähem rangeid tunnistuse andmise norme või muid lapsesõbralikke meetmeid, ei tohi need meetmed iseenesest vähendada lapse tunnistuse või temalt saadud tõendite väärtust, ilma et see piiraks kaitseväe õigusi. Kuid käesolevas asjas tunnistati taotleja tunnistused vastuvõetamatuks üksnes menetlusnormide range järgimise tõttu, mis ei teinud vahet TÄISKASVANU ja lapse vahel.
Seega on Eesti ametivõimude menetluslikus vastuses kaebuse esitaja kaebusele tema isa seksuaalse vägivalla kohta olnud tõsiseid puudusi, mis ei ole piisavalt arvesse võtnud tema eriti haavatavat olukorda ja sellega kaasnevaid vajadusi väikelapsena, et tagada tema tõhus kaitse väidetava seksuaalkuritegude ohvrina. Sellest tulenevalt jõudis Euroopa Kohus süüdistatava süü kohta oma arvamust avaldamata järeldusele, et kriminaalõigusliku mehhanismi kui terviku (mis viis kohtuotsuse tühistamiseni menetluslikel alustel) rakendamise viis sisaldas nii palju puudusi, et see oli konventsiooni artiklites 3 ja 8 sätestatud Eesti võimude positiivse kohustuse rikkumine.
MÄÄRUS
Juhtumiga seoses rikkuti konventsiooni artikli 3 nõudeid (võeti vastu ühehäälselt).
HÜVITIS
Konventsiooni artikli 41 kohaldamise korras. Euroopa Kohus määras kaebajale moraalse kahju hüvitamiseks 16 300 eurot.